esmaspäev, 5. september 2016

VÄRSKENDAV ALLIKAS - Gary Wilkerson

Oma teenistusaja algaegadel kuulutas Jeesus enda kohta järgmist:
„Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti.“ (Johannese 7:37)
Jeesus ainuüksi ei toonud välja mingit oma mõtet, aga Ta lausa hüüdis valjusti. Ta ootas selleks pühade kõige olulisemat päeva, et oma avaldusega lagedale tulla:
„Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.”  (Johannese 7:37-38).
MAATASA SURNUD RELIGIOONI POOLT
Siinkohal oli pigem tegu kaastunde akti kui teoloogilise väitega. Surnud religioon oli Jumala rahva maatasa teinud. Miski, mis oleks pidanud neid värskendama, oli nad hoopis täiesti elutuks muutnud. Mispeale Jeesus kuulutaski: „Mina olen teie tassike külma vett; värskendav allikas, kust ei saa kunagi vesi otsa. Minust juues saab te elu pidevalt uuendatud.“ Sellest allikast joomiseks ei lähe tarvis mingeid eeldusi. Kristus kinnitab meile, et igaüks, kes usub Temasse või tulla ja juua. (vt Johannese 7:38).
UUENDUSNUPP
Sõber, elu Kristuses on kui uuendusnupp, mille sarnast ei leia kusagilt mujalt. Seda vajutades saab ka kõige kängu jäänum, rõõmutum hing uuendatud taeva väega. Kui Jeesus ütleb: „Elava vee jõed voolavad mu südamest“, siis Ta näitab meile sellega, millised me elud võivad vaid peale üht puudutust Temalt välja näha. Tema vaim täidab meid sellisel moel, et me voolame üle ülekülluslikust elust, armust, halastusest ja armastusest. Tema eluvool muudab kõik.
Nagu ka seda varem mitmeid kordi öelnud olen – Jumal ei anna meile kunagi mõnda sõnumit, ilma seda oma väega kinnitamata. Kui Ta on kutsunud meid ülevoolava värskust täis elu sisse, siis Ta ka varustab kõigega, mis selleks tarvis.