reede, 1. august 2014

SISULISELT SILMITSI SURMAGA

Markuse evangeelium räägib meile loo Jairusest, meeleheitlikust sünagoogi ülemast, kes palus Jeesusel tervendada oma tütre. 12-aastane tüdrukutirts seisis sisuliselt silmitsi surmaga, mistõttu Jairus anus, et Kristus tuleks tema kotta ja paneks oma käed ta tütre peale.

Jeesus oli nõus minema, kuid esmalt peatus tee peal, et aidata veritõbist naist. (Naist, kes sai terveks Jeesuse kuuepalistu puudutamise läbi). Samal ajal, kui Jeesuse minek pisut viibis, saabus sõnumitooja traagilise sõnumiga selle kohta, et Jairuse tütar on juba surnud. Ta ütles sünagoogi ülemale: „Su tütar on surnud, mis sa enam Õpetajat tülitad!” (Markuse 5:35). Jairuse süda oli valust murtud. Ta mõtles endamisi: „Oleks me vaid jõudnud õigel ajal! Aga nüüd on juba liiga hilja – mu tütar on läind’!“ Kuid Jeesus kinnitas talle: „Ära karda, usu vaid!“

Jairuse kodule lähenedes kuulsid nad leina ja hala hääli. Jairuse pere ja naabrid olid need, kes väikest tüdrukut taga leinasid. Kujuta ette selle vaatepildi kontrastsust: Jumal ise, kogu Universumi Looja, oli seal lihalikul kujul, olles valmis korda saatma, mida iganes ja ometi nad nutsid ning halasid Tema ligiolus. Ehk teisisõnu tunnistasid nad: „Jumal saab aidata vaid siis, kui veel on mingigi lootuskiir alles. Aga kui elu on juba läinud, pole mõtet Teda kutsudagi, sest isegi Tema ei suuda sellist olukorda lahendada.“

Kui palju on tänapäeval kristlasi, kes juba ammu ei hüüa enam Jumala poole, kuna peavad oma probleeme lootusetuks? Suur hulk inimesi usaldab Jumalat vaid seni, kuni mõni asi nende elus surnud pole. Ja nagu öeldud – ma ei pea surma all silmas inimese surma, vaid abielu, suhete, unistuse surma; lootuse surma, et mõni su päästmata lähedane võiks eales päästetud saada. Ükskõik, mille surma, mille parandamist, muutmist või taastamist sa võimatuks pead.

Jeesus sõitles taolist uskmatust. Ta ütles halavale rahvahulgale seal Jairuse kojas: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!” (Markuse 5:39). Ehk teisisõnu väitis Ta: „See olukord pole see, mida te näete või arvate. Te arvate, et kogu lootus on läinud, kuid mina ütlen, et ma taastan selle!“ Seejärel läks Ta aga väikese tüdrukukese tuppa ja vaevu sõna öeldes, tõi lapse elule tagasi. „Ja tüdruk tõusis kohe püsti ja kõndis.“ (Markuse 5:42).

Jeesuse jaoks pole miski liiga „surnud“ või liiga kaugele läind’, et seda taas ellu äratada. Ta ütleb: „Pane probleemi lahenduse osas kogu usk ja lootus minu peale. Minu jaoks pole kunagi liiga hilja midagi korda saata!“