teisipäev, 13. detsember 2016

KRISTUSE VANG

Paulus kirjutas paljud kogudustele mõeldud kirjad väikeses vangikongis istudes – kinni seotuna, põlatuna, usklike osadusest ning näiliselt kogu teenistusest läbilõigatuna. Räägi mulle veel rasketest oludest! Ometigi ei maininud Paulus kunagi, et ta on oma olukordade vang, vaid ta nimetas end hoopis „Kristuse vangiks“ (vt Efeslastele 3:1).
Oma kirjas Koloslastele tõi Paulus esile oma igatsuse kõigi kannatavate usklike osas: „Seepärast ei ole ka meie, sellest päevast peale kui me seda kuulsime, lakanud teie eest palvetamast ega palumast, et teid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises, et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises ning saaksite vägevaks kogu väega tema kirkuse tugevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga.“ (Koloslastele 1:9–11).
Kui hämmastav see ka poleks, Pauluse julgustavad ja ülesõhutavad sõnad olid tema pikima vangistuse tulemus, mille ta veetis eeldavasti Kaisareas. Neid sõnu kirjutades, polnud Paulusel mingit vabanemise lootust. Nii palju, kui ta teadis, pidi ta veetma seal aastaid, kui mitte lausa kõiki oma elupäevi. Seega on selge, et ta oli sõlminud rahu oma valuliku olukorraga.
Me ei leia kusagil selles kirjas Paulust kahtlemas Jumalas. See apostel oli sisenenud täielikku vaimsesse arusaamisesse Jumala tahtest, võttes oma olukordi kui Jumala tahet oma elu suhtes just sellel ajahetkel. Seetõttu ta kirjutaski nii võidukalt koloslastele: „…et teid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises.“
Kujutad sa ette? Paulus oli kõige hullemas vangistuses, omamata vähimatki vabadust. Ja ometi ütles ta: „Et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises.“