neljapäev, 29. detsember 2016

TA EI OLNUD SELLEST MAAILMAST

Eelijal ja Eenokil – ainsal kahel prohvetil, kes siit ilmast ära võeti – oli midagi ühist. Nad mõlemad vihkasid pattu ja kisendasid selle vastu. Nad mõlemad elasid nii ligi Jumalale, et nad lihtsalt ei saanud muudmoodi, kui jagada Jumala poolt kogetavat viha jumalakartmatuse vastu.
Ümberlükkamatu mõju kõigi nende juures, kes elavad ja käivad koos Jumalaga, on nende kasvav viha patu vastu. Ja mitte vaid viha, aga ka lahutatus sellest. Kui sa armastad endiselt seda maailma ja tunned end koduselt jumalakartmatute seas - olles sõber nendega, kes Jumalat neavad – ei ela sa mitte Jumalaga, vaid istud kuskil aia peal, leppides Tema avaliku häbistamisega.
„Eenok kõndis koos Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära.“ (1 Moosese 5:24). Me teame Heebrea kirja põhjal, et see äravõtmine tähendab seda, et Eenok ei pidanud maitsema surma. Kuid see tähendab midagi sügavamatki veel. Selles salmis öeldud väljend „ei olnud“ viitab ka sellele, et ta polnud sellest maailmast.
Nii oma vaimus kui meeltes polnud Eenok osa sellest kurjast maailmast. Ta tõmmati vaimus taevasesse sfääri. Nii nagu Paulus, suri temagi igapäevaselt sellele maailmale, kandes samal ajal hoolt oma pere eest, tehes tööd ja kuulutades Jumalat. Kuid ta polnud seotud nende maiste asjadega! Jumal oli see, keda ta oli üleni täis. Ta meeled rändasid igal võimalikul hetkel tagasi Jumala juurde. Ta süda oli otsekui laia kummipaelaga Jumala külge seotud. Mida enam seda kummipaela venitada, seda kiiremini see lahti lastes tagasi tõmbab. Nii tõmbas ka Eenoki süda alati tagasi Jumala juurde.
Mida jumalakartmatumaks rahvas ta ümber muutus; mida metsikumateks metslasteks inimesed oma ihades ja südame paadumuses muutusid, seda enam ja enam muutus Eenok selle sarnaseks, kellega koos ta elas ja käis.