teisipäev, 20. detsember 2016

MEIE SUURIM LAHING

Me kristlastena pingutame nii kõvasti selle nimel, et saada teada, mis on Jumala tahe me eludes suhtes. Ja kui usume, et oleme selle leidnud, pingutame veelgi enam selle nimel, et seda täita.
Olen veendunud, et sellest pingutusest leida Jumala tahet  - elada ja käia selles ning näha selle täitumist – võib saada meie suurim lahing. Ja see lahing läheb üha pingelisemaks siis, kui leiame end keset raskeid olukordi. Paljud kristlased lihtsalt ei suuda leppida sellega, kus nad omadega täna on. Tänu tõsistele probleemidele on nende elud täiega maha surutud. Osade koormaks on üha edasi kestev haigus. Teiste jaoks päästmata lähedased. Ja tänasel päeval üha enam ka finantsraskused. Vaid vähesed kristlased suudavad mõelda sellele, et taolised koormad võivad ehk olla osa Jumala täiuslikust tahtest nende elude suhtes.
Jumala Sõna kuulutajana tean, et kogu alalhoidev usk ja lootus peavad olema rajatud vankumatule tõele, mille pinnalt nad saaks edasi kasvada. Kuid mis see vankumatu tõde on? Kõige lihtsamalt öelduna on see järgmine: ma pean teadma ja uskuma, et elan keset Jumala täiuslikku tahet – just praegu, just seal, kus omadega olen, just selles ajas ja kohas.  Ehk veelgi lihtsamalt öelduna: ükskõik, mis olukorrast ma ka end ei leiaks – olen ma rikas või vaene, haige või terve, vangis või vaba – ma pean uskuma, et ma elan keset Jumala parimat tahet oma elu jaoks. Pean uskuma, et kõik mu sammud on juhitud Issanda poolt.
Ma isiklikult samastan end Paulusega, kes ütles: „Ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on.“ (vt Filiplastele 4:4). Olen nii tänulik Jumalale Pauluse eeskuju eest. See ustav Jumala sulane teadis, kuidas tunda rõõmu nii õnnistatud kui ka rasketel aegadel. Millised iganes ka tema välised olukorrad polnud ja ükskõik, kui rõhuvad seisud ka polnud – Paulus teadis alati, et ta on keset Jumala täiuslikku tahet.