esmaspäev, 19. detsember 2016

TA PUUDUTAS TEMA KUUE PALISTUST

Elus on vahel aegu, kus kõik tundub nii trööstitu, kuid siis saame öelda Jumalale: „Keset kogu oma lootusetust panen ma kogu oma usu Sinu peale, sest Sinuga koos pole miski võimatu.“ (vt Luuka 18:27).
Markuse evangeeliumi 5 tk’s on lugu, kus Jeesus oli teel Jairuse koju ja suur rahvahulk järgnes Talle. „Ja üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves ning palju saanud kannatada arstide käes ja ära kulutanud kõik, mis tal oli, ega olnud saanud mingit abi, vaid pigem oli ta tõbi läinud halvemaks, olles kuulnud lugusid Jeesusest, läks rahvahulga seas ta selja taha ja puudutas tema kuube.“ (Markuse 5:25-27). Ühes teises piiblitõlkes on öeldud, et ta puudutas Jeesuse kuue palistust.
Vaatamata sellele, et selle naise olukord läks üha halvemaks, mõtles ta endamisi: „Kui ma saaksin tema kuubegi puudutada, siis ma paraneksin!” (Markuse 5:28). Ehk ta usk ütles: „Ma saan sellega hakkama“ ja „Jeesus teeb oma osa.“ Ta vaatas tõtt võimatusega, uskudes samas, et Jeesus suudab selle ära korraldada.
Mulle meeldib selle naise usk. Tal polnud vähimatki põhjust uskuda, sest mitte miski, mida ta ka oli proovinud, polnud toiminud. Kuid ta haaras siiski kinni sellest viimasest lootusest ja igatsusest, öeldes endale: „Ma lihtsalt puudutan Tema kuue palistust. Ma haaran kinni Jeesusest!“ Ta nihverdas end läbi rahvahulga ja puudutas Tema kuue palistust ja „kohe kuivas ta vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast.“ (Markuse 5:29).